Exhibition – Estonian Architecture Museum, Tallinn – 21st December 2011
1902. kuni 1904. aasta suvekuudel rändas kuulus Vene graafik, muinasjuttude illustraator ja lavakujundaja Ivan Jakovlevitš Bilibin (1876–1942) ringi Põhja-Venemaal. Kohaliku rahvakultuuri kogumise ja uurimise kõrvalt tegeles ta puitarhitektuuri jäädvus- tamisega nii joonistustes kui ka fotodel.
Mitmed reisidel tehtud piltidest leidsid kasutust tema 1904. aastal välja antud artiklis„Põhja-Venemaa rahvakunst”, mis avaldati ajakirjas „Mir Isskustva” (vene k ‘kunstimaailm’). Kirjutis juhtis tähele- panu puitkirikute seisukorrale: „kirikute seisund on äärmiselt kahetsusväärne. Harimatute inimeste kätes neid kas lõhutakse kuni hävimiseni või taastatakse tundmatuseni”. 1911. aastal avaldas Püha Jevgeni Kogukonna Ühing oma heategevuse rahastamiseks kümnest Bilibini fotost tehtud postkaardikogumiku.
Puitkirikuid kujutavate kaunite postkaartide nägemine andis inspiratsiooni rändamaks Põhja-Venemaale aastal 2002 – 100 aastat peale Bilibinit, et saada teada, millised kirikud on tänaseni veel säilinud. Sellele järgnesid mitu iga-aastast reisi.
Hävinud kirikuid on palju. Mõned neist on jäetud mädanema, mõned on saanud välgutabamuse, lugematu arv kannatab aga teadmatuse ja hoolimatuse all. 2007. aasta veebruaris külastasin Vologda oblastis asuvat Ristija Johannese kirikut Totma lähedal Predtetšas. Selle seisukord oli avariiline. 2009. aastal leidsin ta varemeis – endisest kirikust oli saanud hunnik puitu.
Siiski leidub veel nii mõndagi, mida hoida. Selle puidust maailma arhitektuuris ja maastikus väljenduv terviklikkus hämmastab meid tänaseni samavõrd kui Bilibinit. Palkmaja ehituse lihtsus ja sellega kohakuti asetatud fantaasiaküllus on jahmatavapanev.
Säilinud kirikute seisukord on väga erinev ja nii mõnigi neist on minetanud oma taastamisvõimaluse. Vaatamata hüljatusele ja rüüstatud siseruumidele on nende ebaharilike ehitiste juures säilinud siiski teatud austust nõudev pühalikkus, isegi kui puudu on kunagised kullatud ikoonid.
Hoolimata paljude pühendunud spetsialistide ja entusiastide püüdlustest on praegusel hetkel väga tõenäoline selle traditsioo- nilise ehitusvormi hääbumine. Vene kultuuriloos on traditsiooniline puitarhitektuur alati olnud kesksel kohal, mistõttu oleks see kahtlemata üks traagiline ja häbiväärne kaotus.
Richard Davies
detsember 2011